|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 13:49:46 GMT -5
Les oli väga üllatunud, kui kergesti poiss rääkima hakkas, kuigi tüdruk ise oli Ravenclawlane. "miks sa nii kanget jõmmi mängid?" küsis ta, kuigi teadis, et see ajab poissi väga vihale.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 13:53:48 GMT -5
"kuidas palun?" küsis ta sügavalt hingates. ta ei saanud tüdrukust aru. ta oli algul normaalne ja nüüd hakkas kohe jälle oma psühholoogia teemad ajama.
|
|
|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 13:55:00 GMT -5
"sa oled Slytherinis, hoiad omaette, kuid tegelikult, kui sinuga natukenegi rääkida, ei ole sa nii kivist midagi. mul on au" lootis ta poissi maha rahustada.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 13:57:19 GMT -5
Marcusele tundus Les tegelikult päris normaalne. ta ei olnudki tavaline olen-nii-lahe tüdruk. see oli positiivne. "imidž on oluline. sa saad valida ise inimesi, kellega suhelda. kõik ei tule sind piirama oma liigse sõbralikkusega. sul on tõepoolest au." lausus ta oma tavalise hääletooniga ja kutsus tüdrukut endale natuke lähedamale, et ei peaks nii valju häälega rääkima.
|
|
|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 13:58:41 GMT -5
"sel juhul olen ma meelitatud." lausus ta ja istus Marcuse läheduses olevale kivile maha. "räägi, mis sa muidu siin sellisel kella-ajal teed?" küsis ta.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 14:00:41 GMT -5
Marc mõtles, et on ehk juba liiga kaugele läinud. liiga palju endast rääkinud. kuid samas ei olnud ka tihku ära minna. tüdruk huvitas teda tõsiselt. "kas sa tõesti tahad teada?" kergitas ta kulmu. Les'i asemel ta küll seda küsinud ei oleks.
|
|
|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 14:02:02 GMT -5
"muidugi tahan, ega's ma muidu küsinud poleks." Les'ile meeldis inimesi tundma õppida. Marcus paistis tegelikult päris huvitava iseloomuga.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 14:10:40 GMT -5
"ütle siis, kui igavaks muutub.
kui olin väike, paari aastane, tõi mu vanaisa mind tavaliselt järve äärde. mitte küll siia, loomulikult, vaid seal, kus mina olen, oli ka üks järv. mitte väga kaugel meie lossist." meenutas Marcus. ta tõusis kivi pealt püsti ja jalutas järve kaldale. "Vanaisa oli tore. ma ei tea, kuidas ta viitsis. iga nädala kolmapäeva õhtul. lihtsalt istusime ja harjutasime võlukunsti. see meeldis meile mõlemale. ta õpetas mind juba noorest peast välja. ta oli mulle isa eest. Isal polnud minu jaoks kunagi eriti aega.
Järve ääres oli ka selle pärast nii tore, et kuigi sa said olla seal kahekesti oma armastatuima inimesega, ei tulnud korravalvurid sind kunagi karistama. see oli suhteliselt isoleeritud paik. isegi Võlukunsti Ministeeriumist ei olnud mingit kirja saadetud. muidugi võivad ka tutvused mängus olla, aga see ei muuda fakti. Tagasi tulime tavaliselt kella ühe aeg. me nautisime neid õhtuid, tõsiselt nautisime. nii kauaks kuni neid jagus.
sellepärast käingi siin, neid aegu meenutamas, mil mul veel vanaisa, ehk teine isa oli. mu kallis vanaisa..." ja ilma mingi kavatsuseta voolas talt mööda põske alla üks pisar. valupisar, mis oli tingitud lähedase inimese surmast.
|
|
|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 14:12:49 GMT -5
Les oli tõsiselt liigutatud sellest juhtumist. poleks arvanudki, et poiss nii suurt kiindumust üles võiks näidata. ta tegi julge sammu. lähenes Marcusele väga, seisis ta ette, ja oli kusjuures temaga peaaegu sama pikk, ja nähes pisarat, pühkis selle ta põselt ära. "see oli tõsiselt liigutav." ütles ta naeratades Marcusele.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 14:14:33 GMT -5
Marc proovis naeratada, korraks see ka õnnestus, siis aga oli ta näoilme endine, tavaline. "nüüd aga räägi sina endast." tahtis ta tüdrukust rohkem teada.
|
|
|
|
Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 17, 2008 14:18:42 GMT -5
"nüüd ütle sina, kui väga igavaks läheb." ütles ta naeratusega. "nooh, ma olen igav. ausalt, igav. ma armastan oma ämblikku - Coraline'i. temaga tegelen ma vabal ajal. siis meeldib mulle luuaga sõita, millega mul on päris palju kogemusi juba siin taga ajades erinevaid objekte. ja, nagu sa kuulsid, meeldib mulle ka laulda, monolooge pidada, arutleda igast teemasid omaette, mõtelda. ma olen üksikmängija. perekonnast nii palju, et ma käin nendega läbi. väga toredad. eriti meeldib mulle meie elamine. raamatuid meeldib ka lugeda, lahedatel teemadel, näiteks vampiirid. rohkem ei tulegi justkui meelde." ja neratas tagasi.
|
|
|
|
Post by Marcus Crastly on Apr 17, 2008 14:20:49 GMT -5
Marcusel oli hea meel, et tüdruk sinna oli tulnud. küll aga oli ta imestunud, kui tüdruk lausus 'vampiirid'. omad kogemused.. "sul on ilusad juuksed." ütles poiss ja ei saanudki seda aru enne, kui tüdruku näoilmet nägi ja seejärel mõtles, mis ta suust just välja oli lipsanud.
|
|
