Post by Lesley H. M. Blackwell on Apr 12, 2008 5:55:55 GMT -5
Igavuse peletamiseks (aja viitmiseks)
Täna on Christina [khrist´ina] 17. surmaastapäev. 17 aastat tagasi pidas ta oma 17. sünnipäeva.
Christina elas korteris viiekordse maja teisel korrusel. Tema akna all oli väike muruplats, paar meetrit eespool läks sile asfalttee. Seal rajoonis oli palju selliseid korterelamuid. Teed olid seal korras ning värselt uuendatud.
Kuna arv oli 17 – mitte eriti eriline – kutsus ta oma sünnipäevale ainult oma parima sõbra Fandole’i [fänd´õul], kuid nii palju privaatsust suutis Christina ikkagi saada, et vanemad läksid kodust ära ning lubasid tagasi tulla alles järgmise päeva õhtuks. Nad istusid ja ennustasid üksteisele, tegid ka padjasõda. Mängisid isegi tõde või tegu, kuid kahekesti kisub tihtipeale igavaks. Fandole ütles, et tal on üks sõbranna, kes oskab vaime välja kutsuda. Christina oli nõus, sest targemat neil niikuinii teha ei olnud.
Varsti, 24 min pärast, koputaski uksele Fandole’i sõbranna – Endully [end´alli], koos oma sõbra Deue’ga [dj´uui]. Nad läksid Christina suurde vannituppa peegli ette, süütasid 3 küünalt ning Endully lausus: “Piggie Smaals [pigi smools], Piggie Smaals, Piggie Smaals.“ Kahjuks ei juhtunud midagi, kuid kuna neid oli nüüd rohkem, sai mängida ka muid lauamänge ning lihtsalt olla. Nad tegid paar partiid kaarte ning siis panid mängima „Bringing Out The Dead“, ühe aastavanuse põneva õudusfilmi. Christina oli küpsetanud küpsiseid ning pirukaid. Millegipärast oli nendel väga tugevalt mingi imelik maitse juures, mis, nagu hiljem selgus, oli nimelt veri, ning ta ei keelanud neil küpsetised ära visata – tal oli niigi piinlik. Olles lõpetanud filmi vaatamise, läksid nad tagasi elutuppa ning süütasid seal 6 küünalt – õhtu oli juba pime ning Christinale meeldisid pimedad hubased ja õudsed ruumid. Nad hakkasid rääkima õudusjutte. Kõige paremini oskas jutustada Endully, teisel kohal oli Fandole, siis Christina ning kõige asjatundmatum oli Deue. Nii nad olidki tükk aega elutoas. Christina tegi ära ka voodid: tõi mõned madratsid, tekid ning padjad.
Kell lähenes ühele. Nad hakkasid tasapidi ikka vaiksemaks, aeglasemaks ja unisemaks jääma. Kui kell oli juba 02.37, olid kõik vait – nad uinusid. Kell 02.38 kostis väike löök vastu seina ning paar sekundit hiljem käis kõva pauk. Nad kõik, Christina, Deue, Endully ja Fandole, tõusid püsti, viskasid tekid pealt ning vaatasid ehmunult ringi. Christina süütas kiiresti küünla ning andis sellega teistelegi tuld; ta proovis lampe tööle panna, kuid see ei toiminud ja tuba valgustus ainult küünalde arvelt. Nad vaatasid ringi ning Deue nägi, et raamatuid täis seinakapp oli maha kukkunud. Ta karjatas ning taganes kiiresti, kuid tema selja taga lendas järsku laud vastu seina ning vaas justkui visati puruks. Tool lendas tema poole, aga ta sai pea alla pandud. Hirmunult taganedes komistas ta madratsi otsa, küünal lendas käest ning ta ise viskus vastu seina, mis teistele oli tundunud kellegi viskena. Ta vähkres seal üles-alla, vasakule-paremale ning igat teist pidigi. Kui ta lõpuks maha kukkus, koondusid teised oma küünaldega seina poole, kus nägid nad Deue verega kirjutatult: Nüüd saate te veel tunda, mis tähendab mind segada (You will feel, what means to disturb me). Kõik kohkusid ning mõistsid, et Piggie Smaals oli tõepoolest välja tulnud, kuid mitte ennast koheselt ilmutanud. Christina jooksis kiiresti ukse poole, kuid see oli kinni ja ei andnud järele. Paari sekundi pärast lendas tema suunas padi ja pärast seda väikene kapp. Ta käsi sai vigastada, kuid tüdruk jooksis siis kiiresti akna poole, kus teda ootasid ees juba Endully ja Fandole. Ta haaras tee peale kaasa telefoni, millel oli tema õnneks pikk juhe. Ta proovis emale helistada, et too järele tuleks, kuid niipea, kui ta hakkas seletama mis toimub kostis telefonist ainult sahin ja toru hargilepaneku heli. Ta viskas telefoni nurka ja jäi vaatama teda ees ootavaid inimesi. Fandole lausus, et aken on kinni ja tema seda lahti ei saa. Deue oli nii raskesi juba vigastatud ning ta teadis: elulootust tal enam pole. Võttes maast osa lauast ning visates seda teisele poole tuba, karjus ta nii kõvasti kui jaksas. Ta lootis sellega poltergeisti tähelepanu kõrvale juhtida, et teised põgeneda saaksid. Christina proovis uuesti akent lahti teha ning imestades, et see tõesti tuli lahti, hüppas ta läbi selle alla. Tema järel tulid Fandole ja seejärel Endully. Kuna nad kõik olid enamvähem samas kehakaalukatekoorias maandusid nad samasse kohta – Christina peale. Fandole maandus otse Christina selgroo peale ning viimane suri silmapilkselt.
Endully ja Fandole jooksid. Tüdruk vaatas veel korraks taha, kus nägi akna peal Deue pead ja keha teineteisest eraldatult. Terve aken oli kaetud verega. Endully jooksis kiiresti Fandole’ile järele. Nad lidusid, kuni jõudsid kolm maja ettepoole, mille all nurga peal asus väike pood. Nad sisenesid sinna ning nende taga sulgus uks sellise kiirusega, et vahele jäädes oleks see võinud kaela murda. Endully hüüdis müüjat, kuid keegi ei vastanud. Fandole jooksis telefoni juurde ja proovis helistada politseisse, aga juhe lendas kiiresti seinast ning proovides seda seina taga lükata, sai ta hoopis kergemat sorti elektrišoki. Sel hetkel astus tuppa müüja. Ta nägu oli pikk, vana ja surnud, keha kõhn, lühikeseks jäänud pükste alt oli näha ainult luu ja selle peal rippuv õhuke kiht kortsus nahka. Tal oli tugev kohvi hais juures. Müüja lausus vägagi hirmu- ja kõhedusttekitaval häälel: “Mida te soovite?“, ning niipea, kui ta oli jõudnud seda ütelda, muutus tema nägu meile tuntud julma timuka Piggie Smaals’i näoks – lai, kuri, hirmuäratav ja valmis tapma. Fandole viskas tema pihta telefoni ja hüppas Endully’ga leti taha. Seal hakkas Endully Fandole’ile rääkima, kuidas teha eksortsismi. Olles jõudnud alla minuti enamus asjadest ära rääkida hakkas maapind värisema. Fandole nägi, kuidas Endully’st oleks justkui miski läbi tulnud, otse tema suunas. Järsku märkas noormees, et tütarlaps ei hinga enam. Tema mõtetes kordus küsimus: millal? Nimelt ei jõudnud Endully talle ütelda, kas on ka kindlat kellaaega selle sooritamiseks. Aga Fandole polnud rumal laps. Loogiliselt võttes sai ta aru, et tagasi tuleb saata sama päeva jooksul, enne järgmist päikesetõusu. Kell oli 03.28. Päikesetõus võis olla poole nelja ja kolmveerandi vahel. Niisiis ta haaras ühe alkoholipudeli, paki soola, mõned küünlad ja tikupaki. Pudeliga viskas ta poe akna sodiks, ja jooksis sealt kaudu välja. Ta jooksis, kuis jalad võtsid, edasi sedasama tänavat mööda, kust nad olid tulnud. Järgmise ristmiku juures peatus ta keset teed, kiskus hammastega katki soolapaki ning valas sellest ringi, selle sisse tähe (kokku siis pentagramm). Tähtede tippudesse asetas ta küünlad ning süütas need. Ta lausus jällegi kolm korda: Piggie Smaals. Õhku, tähe kohale ilmuski viimase nägu. Fandole hakkas lausuma kiiresti imelikke sõnu:
Austeringus faundrool
Ospakoo ler delmoo
Vaunder mi Piggie Smaals
Valter mih maunkelpoo
Endully’l olid need paberi peale kirjutatud. Ainult nime kohal oli tühi koht. Nende sõnade ajal hakkas Piggie Smaals naerma ning maapind jällegi värisema. Küünalgi jõudis ära kustuda, kuid Fandole süütas selle kiiresti põlema. Piggie proovis ringist välja murda, mis tal ka õnnestus. Noormees ei sattunud paanikasse, vaid hakkas aina enesekindlamalt eelnevaid sõnu kordama. Ta jõudis neid kolm korda korrata. Pentagramm justkui tiris vaimu enda poole nagu olnuksid mõlemad magnetist. Poltergeist oli juba ise väikeses paanikas, milleks tal ka põhjust oli, ning niipea, kui Fandole sõnade lausumise kolmandal korral lõpetas, kadus Piggie Smaals ta eest. Fandole kukkus kohemaid pikali: ta keha oli tõesti väga väsinud ja ülekoormatud. Ta lamas paar minutit lihtsalt maas. Siis tõusis püsti, kuid ta ei osanud arvata, kas tal läks tõepoolest see korda. Ta vaatas enda ette. Mõni minut tagasi olid seal just küünlad ja sool, kuid enam neid ei olnud. Ta ei osanud midagi arvata. Kodu asus tal umbes kilomeeter Christina korterist edasi. Tasapisi jalutades möödus ta poest, mille aken oli terve. Varsti, jõudnud Christina maja juurde, oma üllatuseks ei näinud ta maas ei sünnipäevalapse laipa ega verega kaetud akent Deue laibaga. Aegamööda jõudis ta lõpuks oma koju, kus viskas kohe pikali voodi peale ja proovis uinuda. Niipea, kui tal see õnnestus, nägi ta oma tervet elu kummitavat unenägu – Piggie Smaals ja tema, täpsemini – tema laip.
Täna on Christina [khrist´ina] 17. surmaastapäev. 17 aastat tagasi pidas ta oma 17. sünnipäeva.
Christina elas korteris viiekordse maja teisel korrusel. Tema akna all oli väike muruplats, paar meetrit eespool läks sile asfalttee. Seal rajoonis oli palju selliseid korterelamuid. Teed olid seal korras ning värselt uuendatud.
Kuna arv oli 17 – mitte eriti eriline – kutsus ta oma sünnipäevale ainult oma parima sõbra Fandole’i [fänd´õul], kuid nii palju privaatsust suutis Christina ikkagi saada, et vanemad läksid kodust ära ning lubasid tagasi tulla alles järgmise päeva õhtuks. Nad istusid ja ennustasid üksteisele, tegid ka padjasõda. Mängisid isegi tõde või tegu, kuid kahekesti kisub tihtipeale igavaks. Fandole ütles, et tal on üks sõbranna, kes oskab vaime välja kutsuda. Christina oli nõus, sest targemat neil niikuinii teha ei olnud.
Varsti, 24 min pärast, koputaski uksele Fandole’i sõbranna – Endully [end´alli], koos oma sõbra Deue’ga [dj´uui]. Nad läksid Christina suurde vannituppa peegli ette, süütasid 3 küünalt ning Endully lausus: “Piggie Smaals [pigi smools], Piggie Smaals, Piggie Smaals.“ Kahjuks ei juhtunud midagi, kuid kuna neid oli nüüd rohkem, sai mängida ka muid lauamänge ning lihtsalt olla. Nad tegid paar partiid kaarte ning siis panid mängima „Bringing Out The Dead“, ühe aastavanuse põneva õudusfilmi. Christina oli küpsetanud küpsiseid ning pirukaid. Millegipärast oli nendel väga tugevalt mingi imelik maitse juures, mis, nagu hiljem selgus, oli nimelt veri, ning ta ei keelanud neil küpsetised ära visata – tal oli niigi piinlik. Olles lõpetanud filmi vaatamise, läksid nad tagasi elutuppa ning süütasid seal 6 küünalt – õhtu oli juba pime ning Christinale meeldisid pimedad hubased ja õudsed ruumid. Nad hakkasid rääkima õudusjutte. Kõige paremini oskas jutustada Endully, teisel kohal oli Fandole, siis Christina ning kõige asjatundmatum oli Deue. Nii nad olidki tükk aega elutoas. Christina tegi ära ka voodid: tõi mõned madratsid, tekid ning padjad.
Kell lähenes ühele. Nad hakkasid tasapidi ikka vaiksemaks, aeglasemaks ja unisemaks jääma. Kui kell oli juba 02.37, olid kõik vait – nad uinusid. Kell 02.38 kostis väike löök vastu seina ning paar sekundit hiljem käis kõva pauk. Nad kõik, Christina, Deue, Endully ja Fandole, tõusid püsti, viskasid tekid pealt ning vaatasid ehmunult ringi. Christina süütas kiiresti küünla ning andis sellega teistelegi tuld; ta proovis lampe tööle panna, kuid see ei toiminud ja tuba valgustus ainult küünalde arvelt. Nad vaatasid ringi ning Deue nägi, et raamatuid täis seinakapp oli maha kukkunud. Ta karjatas ning taganes kiiresti, kuid tema selja taga lendas järsku laud vastu seina ning vaas justkui visati puruks. Tool lendas tema poole, aga ta sai pea alla pandud. Hirmunult taganedes komistas ta madratsi otsa, küünal lendas käest ning ta ise viskus vastu seina, mis teistele oli tundunud kellegi viskena. Ta vähkres seal üles-alla, vasakule-paremale ning igat teist pidigi. Kui ta lõpuks maha kukkus, koondusid teised oma küünaldega seina poole, kus nägid nad Deue verega kirjutatult: Nüüd saate te veel tunda, mis tähendab mind segada (You will feel, what means to disturb me). Kõik kohkusid ning mõistsid, et Piggie Smaals oli tõepoolest välja tulnud, kuid mitte ennast koheselt ilmutanud. Christina jooksis kiiresti ukse poole, kuid see oli kinni ja ei andnud järele. Paari sekundi pärast lendas tema suunas padi ja pärast seda väikene kapp. Ta käsi sai vigastada, kuid tüdruk jooksis siis kiiresti akna poole, kus teda ootasid ees juba Endully ja Fandole. Ta haaras tee peale kaasa telefoni, millel oli tema õnneks pikk juhe. Ta proovis emale helistada, et too järele tuleks, kuid niipea, kui ta hakkas seletama mis toimub kostis telefonist ainult sahin ja toru hargilepaneku heli. Ta viskas telefoni nurka ja jäi vaatama teda ees ootavaid inimesi. Fandole lausus, et aken on kinni ja tema seda lahti ei saa. Deue oli nii raskesi juba vigastatud ning ta teadis: elulootust tal enam pole. Võttes maast osa lauast ning visates seda teisele poole tuba, karjus ta nii kõvasti kui jaksas. Ta lootis sellega poltergeisti tähelepanu kõrvale juhtida, et teised põgeneda saaksid. Christina proovis uuesti akent lahti teha ning imestades, et see tõesti tuli lahti, hüppas ta läbi selle alla. Tema järel tulid Fandole ja seejärel Endully. Kuna nad kõik olid enamvähem samas kehakaalukatekoorias maandusid nad samasse kohta – Christina peale. Fandole maandus otse Christina selgroo peale ning viimane suri silmapilkselt.
Endully ja Fandole jooksid. Tüdruk vaatas veel korraks taha, kus nägi akna peal Deue pead ja keha teineteisest eraldatult. Terve aken oli kaetud verega. Endully jooksis kiiresti Fandole’ile järele. Nad lidusid, kuni jõudsid kolm maja ettepoole, mille all nurga peal asus väike pood. Nad sisenesid sinna ning nende taga sulgus uks sellise kiirusega, et vahele jäädes oleks see võinud kaela murda. Endully hüüdis müüjat, kuid keegi ei vastanud. Fandole jooksis telefoni juurde ja proovis helistada politseisse, aga juhe lendas kiiresti seinast ning proovides seda seina taga lükata, sai ta hoopis kergemat sorti elektrišoki. Sel hetkel astus tuppa müüja. Ta nägu oli pikk, vana ja surnud, keha kõhn, lühikeseks jäänud pükste alt oli näha ainult luu ja selle peal rippuv õhuke kiht kortsus nahka. Tal oli tugev kohvi hais juures. Müüja lausus vägagi hirmu- ja kõhedusttekitaval häälel: “Mida te soovite?“, ning niipea, kui ta oli jõudnud seda ütelda, muutus tema nägu meile tuntud julma timuka Piggie Smaals’i näoks – lai, kuri, hirmuäratav ja valmis tapma. Fandole viskas tema pihta telefoni ja hüppas Endully’ga leti taha. Seal hakkas Endully Fandole’ile rääkima, kuidas teha eksortsismi. Olles jõudnud alla minuti enamus asjadest ära rääkida hakkas maapind värisema. Fandole nägi, kuidas Endully’st oleks justkui miski läbi tulnud, otse tema suunas. Järsku märkas noormees, et tütarlaps ei hinga enam. Tema mõtetes kordus küsimus: millal? Nimelt ei jõudnud Endully talle ütelda, kas on ka kindlat kellaaega selle sooritamiseks. Aga Fandole polnud rumal laps. Loogiliselt võttes sai ta aru, et tagasi tuleb saata sama päeva jooksul, enne järgmist päikesetõusu. Kell oli 03.28. Päikesetõus võis olla poole nelja ja kolmveerandi vahel. Niisiis ta haaras ühe alkoholipudeli, paki soola, mõned küünlad ja tikupaki. Pudeliga viskas ta poe akna sodiks, ja jooksis sealt kaudu välja. Ta jooksis, kuis jalad võtsid, edasi sedasama tänavat mööda, kust nad olid tulnud. Järgmise ristmiku juures peatus ta keset teed, kiskus hammastega katki soolapaki ning valas sellest ringi, selle sisse tähe (kokku siis pentagramm). Tähtede tippudesse asetas ta küünlad ning süütas need. Ta lausus jällegi kolm korda: Piggie Smaals. Õhku, tähe kohale ilmuski viimase nägu. Fandole hakkas lausuma kiiresti imelikke sõnu:
Austeringus faundrool
Ospakoo ler delmoo
Vaunder mi Piggie Smaals
Valter mih maunkelpoo
Endully’l olid need paberi peale kirjutatud. Ainult nime kohal oli tühi koht. Nende sõnade ajal hakkas Piggie Smaals naerma ning maapind jällegi värisema. Küünalgi jõudis ära kustuda, kuid Fandole süütas selle kiiresti põlema. Piggie proovis ringist välja murda, mis tal ka õnnestus. Noormees ei sattunud paanikasse, vaid hakkas aina enesekindlamalt eelnevaid sõnu kordama. Ta jõudis neid kolm korda korrata. Pentagramm justkui tiris vaimu enda poole nagu olnuksid mõlemad magnetist. Poltergeist oli juba ise väikeses paanikas, milleks tal ka põhjust oli, ning niipea, kui Fandole sõnade lausumise kolmandal korral lõpetas, kadus Piggie Smaals ta eest. Fandole kukkus kohemaid pikali: ta keha oli tõesti väga väsinud ja ülekoormatud. Ta lamas paar minutit lihtsalt maas. Siis tõusis püsti, kuid ta ei osanud arvata, kas tal läks tõepoolest see korda. Ta vaatas enda ette. Mõni minut tagasi olid seal just küünlad ja sool, kuid enam neid ei olnud. Ta ei osanud midagi arvata. Kodu asus tal umbes kilomeeter Christina korterist edasi. Tasapisi jalutades möödus ta poest, mille aken oli terve. Varsti, jõudnud Christina maja juurde, oma üllatuseks ei näinud ta maas ei sünnipäevalapse laipa ega verega kaetud akent Deue laibaga. Aegamööda jõudis ta lõpuks oma koju, kus viskas kohe pikali voodi peale ja proovis uinuda. Niipea, kui tal see õnnestus, nägi ta oma tervet elu kummitavat unenägu – Piggie Smaals ja tema, täpsemini – tema laip.
tähh.
