Varahommikul.

[Daria Dryfn]

Daria ohkas sügavalt ning sules korraks silmad. ,, Võlukepiga ikka. " sõnas ta muige saatel , ise võlukeppi taskust välja tõmmates. ,, Mind isegi ei huvita praegu, oled sa mingisugune Koolivanem or not ! Sa minul järel käid on tagajärjed alati olemas ! " karjus tüdruk ning suunas võlukepi Lesley poole.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les võttis kiiresti oma võlukepi välja nähes, mida tüdruk võib teha. silmad olid täis viha ja samas ka õudust. ta lootis parem asjaga kiiresti ühele poole saada. "Expelliarmus!" karjus ta mõttes tüdruku suunas, et temalt võlukepp käest eemaldada. See oli vanema klassindiku eelis, ta oli juba õppinud loitse mõttes lausuma, mitte neid kõiki välja karjuma, et nad seda jõuaksid tõrjuda.

[Daria Dryfn]

Daria vaatas ülesse ja hüppas kiirelt valgusjoa eest ära. ,, Petrificus Totalus ! " saatis ta needuse Lesley poole. Kui see tehtud, arvestas Daria sellega, et Lesley oleks liiga hõivatud selle ära kaitsmisega. Irvituse saatel, jooksis ta kiirelt edasi.

[Lesley H. M. Blackwell]

"Finite Incantatem!" karjus tüdruk seekord häälega ja peatas needuse. nähes, et tüdruk aga jooksis, sõitis ta talle kähku järele.

[Daria Dryfn]

Daria hüppas osavalt üle puude ning viis pilgu korraks üle õla. Silmi pööritades keeras ta end jooksu pealt ringi , suunates võlukepi Lesley poole. Kuna Lesley oli aga suhteliselt madalal, jooksis Daria nüüd siis tüdruku poole ja hüppas küljega vastu luuda. Kõik oli vähemalt arvestatud.

Kiirelt edasi joostes, jooksis Daria kenatauride poolele ning vaatas korraks tagasi. Silmad olid tagasi roheliseks tõmbunud ning kihvad kadunud. Kulme kergitades vaatas ta ringi ja judistas korraks oma õlgu. Nähes eemal Lesleyd, irvitas Daria ja astus sammukese tagasi.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les sõitis vastu puud nükke tagajärjel. lõi pea ära ja oli veitsa uimane. taas pea selgeks saades nägi, et kentaurid olid talle päris lähedal ja neid oli palju. vaikselt paanikasse sattude hüppas ta oma luua selga ja tõusis õhku, kuid ära ta ei läinud. talle meeldis olukorda analüüsida.

[Daria Dryfn]

Daria nägi, et Lesley lendas kaugele õhku, mis andis talle veelgi rohkem põgenemise võimalusi. Kenatauridest välja tegematta, muutis ta end kiirelt halliks hundiks ja jooksis kiirelt metsa paremale poole, kuhu jäi üks lagendik.

Lagendiku äärele jõudes, muutus ta kiirelt tagasi inimeseks ja toetus ühe käega hingeldades vastu puud ja silmitses siis kohta kus ta oli. Kulme kergitades, libistas ta end istuma ja hingas sügavalt sisse-välja.

[Lesley H. M. Blackwell]

Miski liikus, nägi Les. ta hõljus vaikselt sinna poole, kuid ei märganud kedagi spetsiifilist. ta laskus allapoole ja jäi vaatama. kentaurid ei teinud temast enam välja. seejärel ta maandus, kui hoidis oma silmad-kõrvad lahti.

[Daria Dryfn]

Daria tõmbas vaikselt kapuutsi pähe ja pani käed põlvedele, asetades pea neile. Seejärel sulges tüdruk vaikselt silmad, jäädes kulme kortsutades mõttesse ...

[Lesley H. M. Blackwell]

Les istus maha, asetas luua enda kõrvale ja vaatas ringi. nähes, et midagi ei toimu, viskas ta end sinna pikali ja mõtles äsja toimunu üle järgi. mil ta oleks pidanud Daria sülle võtma või selga panema, kuniks ta orav oli ja ta kähku Sigatüüka lossi toimetada. oleks, oleks...

[Daria Dryfn]

Daria tundis jälle kuidas tal kihvad esile ilmuvad ning silmad mustaks tõmbuvad. Hambad kokku surudes, surus ta alla ka ühe valukarje ning pigistas silmad kinni. Vaikselt neelatades, tõstis ta pea ning vaatas helesinist taevast. Taaskord neelatades, vaatas ta kord paremale ja siis vasakule.Üritades rahulikuks jääda, hingas neiu kiirelt sügavalt sisse välja.

Kuna see ei aidanud, suurenes Daria verejanu hetkega. Ajades pea kuklasse, vaatas ta nukralt ringi ja raputas pead. Kellegile ta kallale minna ei tahtnud ... Summutatud ohke saatel, vaatas ta oma käsi ja lõi hambad randmesse ja pigistas silmad valust kinni.

Paari minuti pärast eemaldas ta hambad oma randmest ning vaatas pisarsilmi oma endale tekitatud haava, mis veritses. Ohkega, viis ta keelega üle veriste huulte , kihvad samal ajal kadumas. ,, Ise enda verd imega ... väga tore ... " mõmises tüdruk omaette ja tõusis puule toetudes püsti. Vaikselt moondas ta end hundiks ning jooksis metsa tagasi. Õigemini lonkas. Jõudnud Lesleyni , kergitas ta kõrvu, selle asemel et kulme kergitada lonkas vaikselt edasi lossi poole.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les kuulis kedagi lähenemas. Ta tõusis istukile ja vaatas, kes teda silmitseb. seal ei olnud aga kedagi. see keegi pidi olema piisavalt kiire ja metsaga sarnane, et end sinna varju peita. siis ta aga märkas liikumist, vaikset, aeglast, õrna. ta tõusis nii hääletult kui sai püsti ja hakkas kellegi poole, luud käes, liikuma.