Laulmas

[Lesley H. M. Blackwell]

"see on ilus." naeratas ta tüdrukule. Siis mõtles, et esitab enda lemmikloo, mida ta vabal ajal omaette ümiseb. Low Man's Lyric. See viis, see meloodia, need sõnad. See oli Les'ile juba aastaid meeldinud. Ta laulis seda hingega, valjult ja vaikselt, laskis emotsioonid valla. Ainult nii tuli õige muusika.

[notid]

Lexie kuulas Lesleyt laulmas ja talle meenus, kellele ta need oma laulu sõnad oli kirjutanud. Tüdruku nägu muutus kergelt kurvaks, kuid ta püüdis seda eriti mitte välja näidata.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les vaatas Lexie nägu tunnete vahel võitlemas. "Kas midagi on valesti?" küsis ta nägu natuke hirmul.

[notid]

"Ei, asi ei ole hetkel üldse laulmises..lihtsalt.." lausus ta natukene kõheldes. "Noh, mul tuli meelde, miks ja kellele ma selle laulu kirjutasin, see on mu parim teos, aga on ka palju valu teinud.." lausus ta mõtlikult. Talle ei meeldinud kellegile oma probleeme kuhjata.

[Lesley H. M. Blackwell]

"Ja kas sul on ka soovi oma muresid jagada? Pärast on kergem olla." noogutas Les oma viimasele lausele kaasa ja jäi siis ootama, kuidas tüdruk reageerib.

[notid]

"Noh..ma võin rääkida, aga ma arvan, et tüütan su veel ära!" lausus ta Lesleyle. "Mis sa ikka seda enda peale võtad? Hakkad minu muredele mõtlema!" lausus ta siis ja pööras enda pilgu Lesleyle.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les kuulas mis tüdrukul öelda oli. "Mind juba nii kergesti ära ei tüüta." naeratas ta. "Murede kandmisel olen ma juba osav" naljatas ta.

[notid]

"Noh.." lausus ta kerge ohkega ja hakkas kõike meelde tuletama. "See oli umbes kolm aastat tagasi vist. Ma käisin ühe poisiga, kelle nimi oli Einks. Esimene meie aasta oli suurepärane, päikseloojangud, koosolemine, armastus, kirg ja kõik selle alla kuuluv. Üks päev läksin ma varem randa ja nägin teda mingi tibiga suudlemas, mis ei olnud üldse ilus vaatepilt. Ta sai aru peagi, mis toimub ning tahtis mind tagasi, mina olin liiga puruks omadega, et ei suutnud enam samaga vastata. Mu tunded oleks nagu puruks kukkunud. Seejärel püüdis ta mind tagasi võita ja ka vägivaldselt seda teha..noo..vägistada tahtis, aga see tal õnneks ei õnnestunud. Ja ma kahetsen, et temaga suhtlesin. Ta saadab mulle siiani kirju, aga näed, ma ei taha temast midagi teada, liiga valus ja rõve on. Esiteks see petmine, teiseks vägistamine!" lausus ta rääkides kogu loo ära. Nüüd tahtis näha ta Lesley reaktsiooni.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les jäi teda suu ammuli vaatama. "Värdjas." ütles ta vihaselt. "Täielik tropp, idioot, poolearuline! mis tal mõttes oli, et nii teha!!" oli tüdruk juba väga endast väljas. Ta kõndis mööda tuba edasi-tagasi ja loopis väiksemaid asju, mis viga ei tee ega saa.

[notid]

Lexie vaatas natukene aega vaikides Lesleyt. See lugu oli väga nõme ning selle meeldetuletamine ei olnud üldse tore. Ta ei teadnud lihtsalt mida öelda.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les jäi järsku keset tuba seisma. "Kui vana ta on? Sinust suurem? mitte vanuseliselt aga suuruselt. on ta väga tugev? on ta võlur?" valdas Les'i küsimustelaviin.

[notid]

Lexie ei saanud aru küll, miks Lesley küsitlema hakkas "Ee..ta on 17 nüüdseks. Ee.mina ju ei tea, vist jah. Noh, ta on kunagi paljudele tappa andnud, seega tugev. Ei ole võlur ja õnneks, sest muidu käiks ta siin koolis!" lausus Lexie Lesleyle.