Öösel

[Marcus Crastly]

See ei ole võimalik, mõtles Marcus siiani. Kuidas see nii vara sai alata?? "Ei, mul ei ole hetkel enam valus. Homme on, päev pärast seda, ja seda ja nii edasi. Aga ainult kohati. Paari kuu pärast on see möödas. Või siis on teine võimalus, see kestab aastaid." ütles ta täiesti ükskõikselt.

[Lesley H. M. Blackwell]

"ja sa ei või mulle rääkida mis täpsemalt sinuga praegu toimub?" proovis Les teada saada.

[Marcus Crastly]

Poiss naeris sisemuses. "Võid muidugi, ma lihtsalt arvasin, ehk sa just ei taha teada," lausus ta naeratades Les'ile.

[Lesley H. M. Blackwell]

"mina ja ei taha teada??" küsis Les naljaga vastu.

[Marcus Crastly]

Here we go, mõtles Marcus. "Lühidalt öeldes on värk selline: minu vampiirirakud võtavad üle minu inimrakke. Lahtiseletatuna: vampiiriks saades toimus verevahetus, minu veri läks minu nö isasse, tema vampiiriveri tuli minule. Ma olin siiani poolvampiir. Vampiiriks saamisel lasti minusse ainult teatud kogus verd, mitte liiga palju, sest last ei.. kuidas seda öelda... 'blooded' on selle kohta hea sõna. Nüüd hakkasid minu vampiirirakud võitlema minu, inimese rakkudega. Veel lähedamalt öeldes tungib vampiirne osa minust inimpoolusesse ja seejärel lõhuvad need rakud. Seda võib siis pidada iseeneslikuks vampiiristamiseks. Nii kaua, paari kuu jooksul, kuni see toimub on mu silmad ülihellad. Esine tugevus-nõrkushoogi, energia üle- ja puudujäägid. Kõik tunded ja võimed käivad vaheldumisi seinast seina. Ma ei tea, millal ma kokku võin kukkuda, või millal ma pean maailmale tiire peale tegema. Sellega kaasneb veel kiire karvakasv. Sellepärast sa mind näha ei tohigi homme. Sa ei tunneks mind ära, keegi ei tunneks. Habe kasvab vähemalt 20cm, juuksed tohutult.. Kui ma lõpuks täisvampiir olen, siis juuksed ega muud karvad enam ei kasva, sellepärast pelgavad vampiirid tuld. Kõrvetad midagi ära - enam tagasi ei saa. On küsimusi?" vaatas ta Les'ile otsa. Oli enda meelest piisavalt lahti seletanud asja. Võõrana oleks ta ise küll aru saanud.

[Lesley H. M. Blackwell]

Les vaatas suu ammuli Marcust. Tema intelligentsi tase oli tõesti kõrge. "ei, mul ei ole rohkem küsimusi. Kas me lähme siis lossi?" küsis ta tahtes teada lõplikku vastust.

[Marcus Crastly]

"Kui sa soovid, siis jääme." Vastas ta Les'ile naeratades.

[Lesley H. M. Blackwell]

"siis jalutame veel natukene," lausus Les Marcusele ja hakkas vaikselt jälle liikuma.

[Marcus Crastly]

Marcus noogutas vastuseks.
Nad jalutasid metsa veerel, rahulikult, vaikselt. Kedagi ei olnud läheduses, vähemalt nii neile tundus. Nii kaua, kuni keegi nende ees seisis.

[Lesley H. M. Blackwell]

Lesley haare ümber Marcuse tugevnes. "mis asi see on, ka sa tead?" küsis ta poisilt ja jõllitas olevust õudusega.

[Marcus Crastly]

Ka Marcus jälgis olendit, teadmata, mida see teha võib. "Ei, ei tea. Aga varsti saame teada." Seda lausunud sammus ta edasi, sinna, kus keegi või miski seisis. Olend oli lühike, nii meetri pikkune. Värvi ei olnud võimalik öises pimeduses eristada. Nägu oli tal lihtsalt kohutava välimusega. See nägi välja nagu väike troll. Seda mõteldes lähenes kaugemalt veel teinegi, suurem, kuid sarnase ehitusega kogu. "Ma arvan, et me peaksime parem lahkuma." ütles ta tüdrukule ja haaras joostes ta käest kinni.

[Lesley H. M. Blackwell]

"ma olen sinuga ühel arvamusel!" ütles Les natuke valjema häälega ja jooksis Marcusega lossi suunas.